EKP avaldab 2016. aasta lähenemisaruande

• Euroopa Liidu viimaste laienemiste perioodil on palju riike teinud märkimisväärseid edusamme osalemiseks majandus- ja rahaliidus.
• Seitse vaatlusalust riiki täidavad valdavat osa kvantitatiivsetest majanduskriteeriumitest, kuid ükski neist ei täida kõiki aluslepingus sätestatud kohustusi, sealhulgas õigusliku lähenemise kriteeriumeid.
• Euro edukas kasutuselevõtt eeldab riikide jätkusuutlikku lähenemist.

Euroopa Keskpank (EKP) avaldab täna 2016. aasta lähenemisaruande, mille vaatlusalusteks riikideks on Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Rootsi. Aruandes hinnatakse, kas kõnealused riigid on saavutanud jätkusuutlikus lähenemises kõrge taseme (majanduslik lähenemine) ning kas nende keskpankade põhikirjad vastavad nõuetele, mida tuleb täita, et saada eurosüsteemi lahutamatuks osaks (õiguslik lähenemine). Lähenemise jätkusuutlikkuse hindamisel võetakse arvesse ka ELi majanduse juhtimise uut tõhustatud raamistikku (nt stabiilsuse ja kasvu pakt ning makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus).

Majanduslik lähenemine

Inflatsiooni arengus on riikidevahelised erinevused oluliselt vähenenud. See annab tunnistust hiljutistest edusammudest lähenemise eesmärgil. 12-kuulisel vaatlusperioodil 2015. aasta maist kuni 2016. aasta aprillini oli inflatsioon ELis väga aeglane, tingituna peamiselt naftahindade märkimisväärsest langusest. See kajastus hinnastabiilsuse kriteeriumi kontrollväärtuses (0,7%), mille täitis vaatlusperioodil seitsmest riigist kuus. Samal ajal kui lähiaastatel peaks inflatsioon aegamisi kiirenema, valmistab mitmes vaatlusaluses riigis muret inflatsiooni lähenemise jätkusuutlikkus pikema aja vältel.

Mõningal määral on paranenud ka eelarvedistsipliini kriteeriumite täitmine. 2015. aastal oli kuue vaatlusaluse riigi eelarvepuudujääk kontrollväärtusest (3% SKPst) väiksem. Erandiks oli Horvaatia, kelle suhtes kohaldatakse jätkuvalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Seega erineb olukord 2013. aastast, mil sama menetlust rakendati ka Tšehhi Vabariigi ja Poola suhtes. Valitsussektori võla suhe SKPsse ületas 60%list kontrollväärtust ainult Horvaatias ja Ungaris. Horvaatias on võlakoormus kasvanud alates 2013. aastast, samal ajal kui Ungaris on see veidi vähenenud.

Ükski vaatlusalustest riikidest ei osale vahetuskursimehhanismis ERM2. Rootsis, Ungaris, Poolas ja Rumeenias oli vahetuskurss kaheaastasel vaatlusperioodil küllaltki volatiilne.

Mis puudutab pikaajaliste intressimäärade lähenemiskriteeriumi, siis jäid kõigi seitsme vaatlusaluse riigi pikaajalised intressimäärad allapoole 4% kontrollväärtust, nagu ka 2014. aastal. Pikaajalised intressimäärad olid madalaimad Tšehhi Vabariigis ja Rootsis.

Numbriliste lähenemiskriteeriumide ajutine täitmine iseenesest ei taga sujuvat liitumist majandus- ja rahaliiduga. Euro kasutusele võtvad riigid peavad olema suutelised tõendama oma lähenemisprotsesside jätkusuutlikkust. Seepärast on mitmes vaatlusaluses riigis vaja püsivaid poliitikakohandusi. Eelkõige tuleb tagada eelarvedistsipliini kriteeriumi täitmisel saavutatud edusammude pikaajalisem stabiilsus. Ülemäärase tasakaalustamatuse tekke vältimiseks tuleb sisse seada asjakohane eelarvepoliitika ja makromajandusliku usaldatavusjärelevalve poliitika ning finantsasutuste järelevalve sobiv raamistik. Struktuurireformide abil tuleks tagada usaldusväärsete finantsasutuste loomine ja majanduse stabiilne juhtimine, luues seeläbi muu hulgas soodsad tingimused kapitali ja tööjõu tõhusaks kasutamiseks ning paindlike töö- ja tooteturgude tekkeks.

Õiguslik lähenemine

Ühegi vaatlusaluse riigi õigusraamistikud ei ole täielikult kooskõlas kõigi euro kasutuselevõtu nõuetega. Mittevastavused püsivad keskpanga sõltumatuse (eelkõige institutsioonilise ja finantssõltumatuse) ning isikusõltumatuse aspektides. Lisaks ei vasta vaatlusalused riigid (välja arvatud Horvaatia) kõigile keskpankade laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele.

Meediakanalite küsimustele vastab Eszter Miltényi-Torstensson (tel +49 69 1344 8034).

Märkus.

Lähenemisaruandega täidab EKP Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 140 sätestatud nõude, mille kohaselt tuleb vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või erandiga liikmesriigi taotlusel anda Euroopa Liidu Nõukogule aru edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on teinud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel.